Spordimeditsiiniline terviseuuring on spordiga tegelejatele oluline nii sporditreeningutega alustamisel kui igal aastal regulaarselt tervisliku seisundi ja kehalise võimekuse määramiseks.

Terviseuuringu peamisteks ülesanneteks on:
1. Spordiga tegelemise näidustuste ja vastunäidustuste kindlaks tegemine;
2. Tervise ja kehalise võimekuse hindamine;
3. Spordiga tegelejate tervise kaitse ja optimaalse treenituse juurdekasvu tagamine korduvate uuringutega;
4. Spordiga seonduvate haiguste ja vigastuste ravi ja ennetamine.

Spordimeditsiinilise läbivaatuse metoodika hõlmab kehalise arengu, tervisliku seisundi ja kehalise töövõime kompleksse hindamise.

Spordimeditsiinilise terviseuuringu tingimused

Spordimeditsiinilise terviseuuringu läbiviimise tingimused on järgmised:
1. esmane tervisekontroll peab olema läbitud 4 -8 nädalat enne treeningute alustamist või spordilaagrisse sõitmist;
2. korduv tervisekontroll peaks olema igal aastal ühel ja samal treeningperioodil, nii on parem hinnata koormustestidel määratud töövõime dünaamikat;
3. kui sportlasel on olnud palavik, siis terviseuuring tuleks läbida alles 1 - 2 nädalat peale paranemist;
4. tervisekontrollile ei tohiks samal päeval eelneda treening, võistlus või noortel tugeva koormusega kehalise kasvatuse tund;
5. tervisekontrollile ei tohiks tulla tühja kõhuga, oleks vajalik 1 - 2 tundi enne tervisekontrolli kergelt toituda;
6. tervisekontrolli läbimisel on sportlane lühikeses spordiriietuses ja sportlike vahetusjalanõudega, kaasa võtta pesemisvahendid ja soovitavalt soojendusdress;
7. vajalik on sportlase rahulik emotsionaalne seisund, mida treener ja lapsevanem saaksid eelnevalt terviseuuringu sisu seletamisega mõjutada.

Spordimeditsiinilise terviseuuringu sisu

Spordimeditsiiniline terviseuuring koosneb arsti vastuvõtule eelnevatest protseduuridest ja arsti vastuvõtust. Enne arsti vastuvõttu tehakse antropomeetrilised mõõtmised (kaal, kasv, kehamassi indeks jm), elektrokardiogramm (EKG) ja hingamise funktsionaalne uuring (spirograafia), silmade nägemisteravuse kontroll ja vere ning uriini analüüsid.

Esmakordselt sporditreeningutega alustamisel on soovitav läbi teha vere kliiniline ja biokeemiline analüüs, et hinnata nii organismi tervislikku seisundit kui võimalikke riskifaktoreid (kolesteriin, veresuhkur jm.). Oluline on määrata veres elektrolüütide sisaldus (naatrium, kaalium, kaltsium, magneesium, raud). Mitmed verenäitajad aitavad hinnata organismi treenitusseisundit, nii iseloomustab uurea organismi üldväsimust, kreatiinkinaas lihaste seisundit. Ferritiin iseloomustab aga kaudselt organismi hapniku transportimise süsteemi võimekust, olles märksa täpsem parameeter kui üldlevinud hemoglobiini mõõtmine.

Arsti vastuvõtul toimub küsitlus ehk anamnees, mille abil on võimalik avastada suure hulga terviseprobleeme.

Anamneesi käigus uuritakse:
1. sportlikku tegevust - spordiala, staaz, tulemuste tase ja sportlikud eesmärgid, treeningute arv ja tunnid nädalas, puhkeperioodid, sport perekonnas jm;
2. muid vaba aja harrastusi - huvialad, nädala maht, tegevuse asukoht jm;
3. spordiga tegeleja eluolu - päevakava, toitumine, unereziim, vahemaa kodu - kooli - treeningpaiga vahel, elamistingimused, õppeedukus jm;
4. tervislikku seisundit - põetud haigused ja vigastused, haiglaravi, operatsioonid, eriarstide uuringud, allergiahood, teadvusekaotus, haigused perekonnas jm;
5. kaebusi, eriti seoses kehalise koormusega - peavalu, valu rindkeres, kõhus, luudes ja lihastes, samuti hingamistakistused, köha, südamekloppimine, jalgade nõrkus, lihaskrambid, ülemäärane väsimus jne.

Anamneesi järel toimub arstlik läbivaatus:
1. hinnatakse kehalist arengut ja selle dünaamikat kehamassi, pikkuse, kehamassi indeksi ja noortel bioloogilise vanuse alusel;
2. viiakse läbi erinevate organsüsteemide läbivaatus - südame - veresoonkond, vererõhk, südame löögisagedus (pulss), luud - liigesed - lihased, nahk ja nahaalune rasvkude, hingamiselundkond, kõhuõõneorganid, endokriinsüsteem jm. Küsitakse puberteediperioodis tütarlaste menstruaalfunktsiooni kohta, otsitakse kroonilisi koldeinfektsioone - kurgumandlid, põskkoopad, hambakaaries, hinnatakse verenäitajaid.

Koormustest

Seejärel viiakse läbi koormustest, mis on spordimeditsiinilise terviseuuringu põhiosaks. Koormustest aitab hinnata organismi koormustaluvust.

Koormustesti teostatakse:
1. südame - veresoonkonna varjatud haiguste avastamiseks. Koormustestil avalduvad kas rahuolekus avastamata häired või süvenevad rahuolekus esinenud väikesed kõrvalekalded;
2. koormusastma sümptomite provotseerimiseks;
3. kehalise töövõime indamiseks;
4. taastumisprotsesside kiiruse hindamiseks.

Koormustest viiakse läbi kas veloergomeetril, liikurrajal ehk tretbaanil või sõudeergomeetril. Noorsportlasetel sobib seoses lihasrühmade ühtlase arenguga enam veloergomeeter, mis on ka odavam, vajab vähem ruumi ja tekitab ka vähem müra. Jooksurada sobib nooremate tüdrukute ja selliste vanemate noorsportlaste testimiseks, kes võistlevad jooksuvastupidavust nõudvatel spordialadel. Täiskasvanutel on eelistatum jooksurada, sest koormatud on enam lihaseid. Võistlustel osalevate sportlaste testimiseks kasutatakse maksimaalseid koormusteste.

Enamlevinud näitaja kehalise töövõime määramiseks on PWC170 (PWC - physical working capacity), mis näitab kehalise koormuse võimsust südame löögisagedusel 170 lööki minutis. Test põhineb seaduspärasustel, et südame löögisagedus suureneb lineaarselt kehalise koormuse võimsusega südame löögisageduseni 170 l/min. Mida suurem on aeroobne võimekus, seda suurem on ka vastav näitaja.

Noorsportlaste testimisel ei ole PWC170 kõige täpsem näitaja, põhjustatuna stardieelse seisundi kõrgemast pulsisagedusest või nõrgast lihaskonnast tingitud madalast töövõimest ja pulsisagedusest. Viimasel ajal kasutatakse noorsportlaste testimisel füüsilise võimekuse indeksi (FI) määramist, kus lisaks koormusaegsele pulsile registreeritakse südame löögisagedus ka taastumise esimese kolme minuti järgselt.

Koormustestil kasutatakse enamasti kasvavate koormuste meetodit, mille puhul koormust suurendatakse astmeliselt 2 - 3min kaupa kuni suutlikkuseni. Igal koormusastmel mõõdetakse pulsisagedust, vererõhku, hingamise näitajaid, täiskasvanutel sageli ka vere laktaadi sisaldust. Vastupidavuse taseme määramiseks mõõdetakse maksimaalne hapniku tarbimine, anaeroobne lävi ja ka aeroobne lävi.

Aeroobne töövõime avaldub organismi võimes taluda kestvat kehalist pingutust ja selle iseloomustajaks ongi maksimaalne hapniku tarbimine ehk hapnikulagi. Maksimaalse hapniku tarbimise näitaja (VO2max) on inimese aeroobse töövõime piiriks ning kujutab endast maksimaalset hapnikuhulka milliliitrites, mida organism on võimaline kasutama 1 minuti jooksul. Kuna maksimaalne hapniku tarbimine sõltub eeskätt lihasmassi hulgast organismis, on võetud kasutusele suhteline näitaja ehk maksimaalne hapnikutarbimine kehakaalu 1 kilogrammi kohta (ml/min/kg). Aeroobne töövõime avaldub organismi võimes taluda kestvat kehalist pingutust ja seda iseloomustabki maksimaalne hapniku tarbimine. Näitaja sõltub vereringe ja hingamissüsteemi võimest koheseselt ja adekvaatselt suurendada organsüsteemide ja töötavate lihaste hapnikuga varustamist kehalisel tööl. Mida suurem on spordiga tegeleja maksimaalne hapnikutarbimine, seda kõrgem on tema vastupidavusvõime.

Anaeroobse lävi kujutab endast intensiivsuse piiri, millest alates aeroobne ainevahetus ei suuda enam lihastööd kindlustada ja järjest enam lülitub töösse läheb anaeroobne ainevahetus. Mida hiljem (suuremal koormusel) lülituvad töösse anaeroobsed protsessid, seda parem on aeroobne töövõime. Anaeroobset läve määratakse viimasel ajal peamiselt vere laktaadi sisalduse järgi. Anaeroobse läve määramiseks on kasutusel erinevad metoodikad, tervisespordis on enamlevinud A. Maderi metoodika (anaeroobne lävi vastab laktaadile 4 mmooli/l). Kuna anaeroobses faasis ei suuda organism laktaati enam vajalikul määral elimineerida, kuhjub laktaat verre. Kuid arvestada tuleb sellega, et koormuse intensiivsuse suurenemisel ei imendu laktaat verre koheselt, seepärast tuleks laktaati määrata alles taastumisfaasis. Maksimaalsel pingutusel määratakse laktaati alles 4., 7., 10. minutil, kuid suurimad väärtused on saadud ka 15. minutil peale koormust.

Aeroobne lävi

Koormus kuni aeroobse läveni on valdavalt aeroobne, laktaadisisaldus aeroobsel lävel on valdavalt 2 mmooli/l.

Tippsportlastel ja tervisesportlastel mõõdetakse iga koormusastme järgselt vere laktaadi sisaldus, mis aitab täpselt määrata anaeroobset ja aeroobset läve ning anda treeningjuhiseid vastavalt koormustsoonile. Vereproov võetakse soovitavalt kõrvalestast või näpuotsast. Vere analüüsiks kasutatakse viimasel ajal väikseid portatiivseid laktaadi analüsaatoreid, mis võivad vastuse anda juba 60sek (analüsaator Lactate Pro) või 15sek (analüsaator Lactate Scout) pärast.

Laktaaditesti kasutatakse:
1. algajatele ja edasijõudnutele - optimaalseks treeningu juhtimiseks;
2. tervislikust seisukohast - ülemäärane koormus ei tohi kahjustada organismi;
3. ülekaalulistele - tervise ja töövõime kontrolliks tervisesportlastele - optimaalse treeningkoormuse hindamiseks, ülekoormuse;
4. ennetamiseks;
5. tippsportlastele - treeningprotsessi juhtimiseks, võistluseelseks koormuse doseerimiseks vastavalt pulsiväärtustele.

Terviseuuringu kokkuvõte

Spordimeditsiinilise terviseuuringu käigus annab arst soovitused tervise, töövõime, treeningkoormuse, taastumise, toitumise, olmereziimi suhtes.

Sportlane saab lisaks vastuse paljudele treeninguga seotud küsimustele:
1. Kuidas on organismile mõjunud senine treeningkoormus?
2. Kas põhivastupidavus on vajalikul tasemel?
3. Kas organism on valmis harjutama intensiivsemate koormustega?
4. Kas senine treening on vastanud ootustele?
5. Kas taastumine on küllaldane?